Kere saab kõigepealt korrosioonitõrje kihi.
Kasutatakse keskkonnasõbralikke inhibiitoreid Cortec.
Üks kiht peale, lastakse toimida ja teine- kolmas veel.
Liivaprits on roostest hõredaks näritud pleki esile tõstnud.

Vana raami küljest saab vajaminevaid detaile.
Roolikarp on OK, suur osa piduritorustikku samuti.

Kere keevitamisel ja hilisemal viimistlemisel jälgitakse, et auto juurde jääks
„kolhoositöökoja remondi hõng“: rohmakas töö,
plekk peabki jääma ebatasane, osad keevituskohad näha.

Tagaluugi sisepinnalt selgub, et meie auto originaalvärv on olnud „stepikollane“.
Eesti oludes võrdlemisi harvaesinev...

Keredetailid saavad kruntvärvi ning on juba montaazhi ootel

„Kõht ülespidi“ ja keevitustööd-kruntimised -
põhjamastiksi pealekandmine lähevad libedamalt.

„Mootorimeeskond“ toimetab Tõnu Suusteri juhendamisel oma nurgas.
Klapid lihvitud, kolvirõngad asendatud, saaled paigaldatud.

Vana raam annab viimaseid panuseid uue auto juurde: vedrukiikede kinnituspolte on vaja.

Tööde järg on juba montaazhini jõudnud: sillad-vedrud-amordid on küljes,
kohe-kohe on järg piduritorustiku ja vahekasti ning kardaanide käes.

On liitunud veelgi huvilisi: "Andke tööd!"
Kere saab lõpliku kruntvärvi selga.

Kõik need detailid, mida on mitu eksemplari, saavad samuti puhastatud ja krunditud.

Kahe käigukasti sisust saab tervikliku komplekti ühe õhtuga.
Pealekauba veel papist tihendi lõikamise ja sobitamise kunsti saladused.
Ei mingit hermeetikuga mökerdamist.

"Puistekauba" kogus väheneb jõudsalt. Iga detail leiab oma koha uues autos.